“Inimene on poliitiline loom” on väitnud Aristoteles.

Ene Lill - Poliitika on ühiskonna õnnelikuks saamise atribuut

Vana-Kreekas jagati elusolendid kaheks – inimesed ja loomad. Tundub, et sama, mis meil. Aga ei – loomade hulka arvati tol ajal ka orjad. Nemad olid tööloomad. Nagu hobused ja eeslid. Naised, muide, jäid kusagile halli alasse – nagu inimene, aga mitte päris. 

Inimest eristas orjast üks oluline omadus – poliitilisus.

Nagu teame, võeti antiikmaailmas poliitilisi (ehk siis elukorraldust ) puudutavaid otsuseid vastu kodanike koosolekutel agoraadel. Sellest ajas on pärit ka mõiste “kodakondsus”. Rahvakoosolekutel esineti kõnedega, et oma ideedele poolehoidu võita. Labasus ja rumalus naerdi välja, seda esitada ei olnud väärikas. Esinemisoskust ja kõneselgust lihviti ja harjutati eelnevalt. Nii toimis demokraatia, mis on oma põhijooned tänaseni säilitanud. Tol ajal tekkinud oligarhia ja türannia on aga teel ajaloo prügikasti.

Demokraatia oluliseks eelduseks on haridus.

Kõik kodanikud said tol ajal hariduse, õppisid gümnaasiumites. Kreeka haridussüsteemi jooned on säilinud tänaseni. Kõigil kodanikel on õigus ja kohustus haridust omandada. Et räägiksime keeles, millest saame ühtemoodi aru.

Inimene on küll bioloogilistelt funktsioonidelt loomariigi osa, kuid teistest loomadest eristab meid kultuur, oskus mõelda sümbolites. Kultuurikeskkond mõjutab meid nii tugevalt, et oleme võõrandunud teisest olulisest keskkonnast – loodusest. 

Kultuur hakkab meid vormima sündimise hetkest.

See, kuidas meid kasvatatakse, mis keeles meiega räägitakse, missuguseid tundeid ja väärtushinnanguid meile näidatakse, missugustesse seltskondlikesse tegevustesse kaasatakse – see kõik vormib meist „kultuurse inimese”. Ja kuskil meie arenguteel lisatakse meisse ka poliitilisus – vajadus, julgus ja oskus ühises elukorralduses sõna sekka öelda. Mingis punktis saame aru, et kogu tsivilisatsioon toetub ühiskondlikele lepetele. Mida jätkusuutlikumad, loodust ja üldsust arvestavamad need lepped on, seda eneseküllasemalt saab inimene tegutseda. Me kõik vajame teiste inimeste saavutusi – tehnikavidinaid, meditsiini, kunsti, meelelahutust. 

Inimese eesmärk on olla õnnelik.

Samas – inimene on sotsilaane olend, õnn on küll individuaalselt kogetav seisund, kuid saab toimida vaid siis, kui ka inimesed meie ümber on õnnelikud. 

Niisiis – poliitika on ühiskonna õnnelikuks saamise atribuut ja kodanike privileeg. Julge olla poliitiline, julge olla tark kodanik!

Ene Lill
Harmoonikumi juhataja ja Viimsi naiste tugikeskuse HooliMine juht